Признание. Ülestunnistus. (venekeeleõpetajale)

Ja nje umeju
Ja nje panimaju
Почему?
Patamušta
Patamu što
Потому что?

Ja nje znaju
Nothing nje znaju
Davaij, paka

24.01.2015 @ Tallinn, Eesti

tõevalu

Eluvalu, hingevalu
tõmbab tunded vaakumisse
ealeski ei anna aru
armus salahaakumisse
Tähevalgus, hingevalgus
valust rõõmu moondumises
meelepuhas uue algus
peitub tunde koondumises
Armutõde, elutõde
võlusõnus peale loetud
iga päev kui teise õde
õrnalt õnnetusse poetub

12.09.2016 @ Tartu, Eesti

Võta sinine leht,
abiturient,
kui möödas künnipäev:
kui rahvariided troogatud
ja mütsid viltu pääs

Võta sinine leht,
abiturient,
nüüd eel lõpueksameid
sest kopsupõletik ei hüüa
kui käimas lõpukell

Võta sinine leht,
abiturient,
ära ole roolimobiilik
nagu viru juures džiibis
oli too debiilik

Lihtsalt võta see,
see sinine leht,
abiturient,
kui tähistamist vajab
Jörberg 75 

 15.04.2016 @ Tallinn, Eesti 
koolilehe Reaali Poiss rubriigi "luuebattle" tarvis

Teiselpool vett vaadates

tormide kuningaid näed,

laine tõuseb, kannab, matab

meid selle alla peitu.

Inimeste teadmatus kasvab

tarkuse võim taganeb,

põlevad looduse lapsed

lõpeb ka merevee jaks.

Kui aastate jooksul torm lõpeb

näed et rand on tühjaks jäänud

Viimne kola veel vee sees ujub

kannab mind kaugele ära.

30.01.2012 @ Tallinn, Eesti

hõrendus

Ma elan ikka valguses -
ja õhus ja armastuses,
nii et iga päeva alguses
virgun värskes äratuses.

Mul valguses on soe,
seal hingata on kergem.
Mu valu seal ei loe,
mul mõtelda on ergem.

Mu süda siiski pimeduses
jääb trotsima su kaugust,
sest keset valgusviledusi
on kadunud me laugus.

29.02.2016 @ Tallinn, Eesti

varblastest

üks varblane su huultelt tõusis

ja võttis kaasa ilmavalu.

üks varblane kes õige aralt

lendles läbi vihmasaju.

üks varblane see võttis ära

kõik mis meie sü´ames oli.

ta tiivalöögist sulgus värav

ja teda saatma jäi vaid kolin.

see varblane kes üksi uljalt

tormituuli trotsis, lendas.

jäi ootama su hingeõrnust

mis tegelikult peitis endas.

15.02.2016 @ Tallinn, Eesti

Hall anatoomia

Hah
Sa naerad ja pyyad kinni mu mured
Ja ei olegi maailm enam nii kole.
Ei mõista suuda, kus kurat kyll
me oleme veetnud need viimased
kolm või teist aastat.
Ja ka siis kui on valus
oh, kyll sa naeraks
kuid ma nutax sest on raske
ja sa jälle ei mõista miks teen
just nii ja mitte naa
Nii must ja nukker ja yxik on
see siin, see tyhi panoraam
Nõnda hall ja valge ja mustav
nagu igav argipäev.
Ja kus kurat sa tõesti olid need aastad
kui ma nii yxi siin nutsin
sest keegi fcking ei hoolinud
et kylm juba sõi ära hinge
Ah
Headööd nyyd
ma rohkem ei raatsi teile oma
kurba nukrat üksildast olevust
kurta sest te nagunii ei hooli,
huvitu, muretse, kysi.
Sõitke seenele
Jah.

7.03.2012 @ Tallinn, Eesti

Suitsiidika

Mu veenid on muusikasooned
just nagu noodijooned
ja nende katkedes
kõik lõpeb klastrihetkedes
Harmoonia vist elust puudu
üksluine meetrum peagi juurdub
ja vilepilli soolod need
nii jäävad peagi teistele

Staccato tihedamaks muutub,
hapnikust tuleb tihti puudu
Legato kadunud on sootuks
et peita õige valet lootust
Glissandos suure kaarega
on valukarjed haledad

Mu veeni puutuv žilett
ju interpreedi siluett
burdooni vaikset voogamist
võrdles vere voolamist
Ja ajapikku kaov akord
kui viimne veretum aort

15.11.13 @ Tallinn, Eesti