Südamed,
üksikud ja murtud,
mida kord on kantud,
lebavad kõikjal maas,
korja üles nad taas.
Ma näen sind seal
seismas armu peal,
kuis sul aimugi pole,
et tegelikkus on kole,
me aimdus unistusest
lebab unustustes.
Sa tulid ja võitsid,
kõik endale võtsid.
Ja viisid mu armu,
mu südamest tarmu.
Ma ei taastu ju eal,
sest meelest läinud hea,
vaid valu ja nutt,
kui sinul on rutt.
Tahaks jätta minevikku,
mida ei vaja tulevikku,
kõik asjatu valu,
sind vaatan ja palun,
hooli ja hoia, kuid
vajadusel püüa, neid,
kes pakuvad pinget,
kes puhtamad hingelt.
27.04.2013 @ Tallinn, Eesti
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar