(Puhka rahus, koolipapa)
Kui habras on elu,
kui õrn on tema lõng.
Et väike muutuv olu
ja kaobki vaikne hing.
Küll narr on jääda maha
kui vaid keha, maine.
Kes vaatab selja taha
ja kaobki elu laineis.
Ja taevarajal ootma veel
Sa jäädki sõpru, vanu.
Nii raskest vaevast pääsu eel
hetk aega juurde varu.
11.03.2014 @ Tallinna Reaalkooli garderoob, Eesti
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar