#89

Need silmad.
Rohelised, kuid mitte ainult,
paelusid mind juba siis,
kui kõndisid koju vainult.
Ei teadnud ma toona,
et nüüd vaid armastusloona
me ajalukku võime jääda.
Ja kes oleks osand seada
ümber kõik mu sees.
Mu hing oli tunnetes.
Tunnetes, mis võtsid võimud,
milles oli omamoodi võlu,
kuid pea asemel mõtles süda -
- ei saa inimloom eitada seda.
See suur roosa seebimull,
mis meid hoidmas taeva all
ja avakosmosesse pea viis lend.
ära hoia tagasi end.
See ongi meeletus,
mis toob meil joovastust,
et öelda, öelda kesk valgust:
See ongi ar. mas. tus.
Armastus.

30.03.2013 @ Tallinn, Eesti